Release me

Nonii, ma nüüd kirjutan niimoodi pool kohustuslikult oma lähiaja viimase blogi.Alates kolmapäevast hakkan ma elama USA-s ja seda kuni 6.septembrini, osariik on Oklahoma, see asub Mexico city kõrval ja Texase peal, rohkem ma ei tea mis seal ümber on, igatahes rohkem nagu kesk-Ameerikas. Ma elan Tulsa linnast umbes 15 km väljas, oma majas, mul on naabreid ka niiet ma päris in the middle of nowehere ei ole:D Küll aga on seal selline kõrbe moodi maastik (no kujutate ette mingeid filme kus keegi sõidab autoga pikalt mööda maanteed ja mõlemal pool maanteed on tühermaad liivased ja mõned üksikud puud). Seal on väga soe, ning õues väga ei suuda olla, eriti kui on päikeseline ilm.Ma arvatatavasti saan endale auto, juhul kui ma julgen seal ringi sõita.Minu tagahoovist võib leida igasugu huvitavaid asju, näiteks madusid ja usse, kuigi ma loodan, et ehk õnnestub mul nii, et ma neid seal ei kohta:D Ühesõnaga vägagi eksootika ja midagi väga erinevat.

Aga miks ma siis sinna lähen üldse?- Ma lähen sinna lapsehoidjaks, minu vanemate väga head sõbrad on juba üle 20 aasta seal elanud ja nende lapsi ma hoidma lähengi (nad on muidu eestlased). Aga ega ma ei lähe ainult sellepärast, et saaks lapsi hoida, no ei:D.. tegelik põhjus on selles,et ma olen alati tahtnud usa-sse minna, ja millal oleks veel õigem aeg ringi vaadata maailmas kui mitte praegu, kui mul pole meest ega lapsi ega midagi taolist ning saan oma silmaringi laiendada ja näha palju asju, ma usun, et see annab mulle vägagi palju juurde eesootavaks eluks, ja samas tahan ma ennast ka proovile panna, et kas ma saan täiesti üksi hakkama(sellesmõttes, et ma ju lähen üksi ning kõik mu lähedased jäävad siia) Niiet kuna see on üks minu kunagisi unistusi ja see langes nagu selgest taevast mulle kätele, siis kuidas ma oleks saanud keelduda?:D ja muidugi on igasuguseid väikeseid isiklike põhjuseid mis sinna juurde käivad, aga need pole tegelikult põhjused miks ma lähen, vaid pigem nagu boonused mis loodetavasti sellega kaasnevad?

Mis siis veel?- ma ei saa teile öelda midagi sellekohta, et millal te minust kuulete või millal ma teile kirjutan vms, niiet ma ei luba midagi, aga kindlasti ma kirjutan:) Kui kedagi huvitab, et kas ma jõudsin ilusti kohale ilma raskusteta, siis Reelika või keegi võib mu vanematele helistada ma usun.

Ma lähen sinna täiesti rahuliku südamega, sest ma tean, et kui ma tagasi tulen on kõik mu sõbrad ja tähtsad inimesed ikka olemas ja isegi kui asjad on muutunud.Hetkel veel mul puuduvad igasugused emotsioonid sellest, et ma juba homme lähen, ma ei saa veel midagi aru, tõsiselt:D... natukene nagu olen "ära" omadega, aga otseselt ma endale ei anna aru küll, et ülehomme olen ma kuskil kaugel. Aga küll mul lennukis kohale see jõuab:D + mul on kõik asjad pakkimata:D:D:D:D aga no saab hakkama:D Ja ma ei oska midagi oodata, mis mind ees seal ootab, niiet i'll see.

Aga, rohkem ma ei oskagi midagi nagu öelda:)

Olge musid ja nautige ilusat suve ja sügisel näeme!:)

hakkan igatsema :*

*Agnes Carlsson - Release Me! - see lugu:)

ega lapats nõrkadele pole

Ma olen maailma suurim naissoost oss, tõsiselt:D ..no vähemalt Ridala kutid arvavad nii:D...samas ei ütleks, et depressiivsed eesti väikelinnad(loe külad)...ütleks hoopis, et depressiivsed eesti väikeossid?

Kvaliteetaeg.

Ma ikka mõtlen, et ma olen maailma õnnelikum:) Lihtsalt ausalt, ma olen viimase kahe aastaga leidnud nii palju armastusväärseid inimesi ja nad teavad ise kes nad on:) Super! Mul on parimad sõbrad maailmas lihtsalt ja see on nii hea tunne, et nii vähese ajaga on nad lihtsalt nii tähtsad, et ma ei leia kedagi samaväärset, see on nii armas. Ja ma olen õnnelik, et saan oma viimased nädalad veeta nende kõige parematega. Mida muud mul vaja olekski?

Aga jaaaa. Tegelikult oli see nädalavahetus tõesti kvaliteet, mis siis, et Valting poisi Cramo mehed öösel tööd tegid, suva ju:D Seda ma nüüd tean ka, et üksinda praamiga enam ei sõida:D Ja noh, pole midagi öelda Cramo bossi A8-ga olen nõus alati kaine rool olema, või siis vanaema bemuga ja 120 km/h on täiesti minu ala ja nüüd ma oskan liigelda Kärdlas... no ja muidugi "Anna- anna annna annnnnnna" ...Jeltsinil hommikune kingitus:) ... Ja see, et ma oma telefoni vaadates nägin, et Annika mulle helistab ja kuidas ma karjusin ja kuidas kõik mulle kaasa elasid (sa oleks pidand seda nägema Annu):D:D:D...Ja Joonasele meeldib Pullu taga ujumas käia ja telefone uputada, Atule meeldivad igasugu muud asjad kui ta päris hästi enam asjadest tegelikult aru ei saa. Ja Laura ema "issssssssssand Lauraaaaaaaaaaaaaaa" :D... Ja ega ma tegelikult nüüd rääkima ei hakka mida me kõike tegime nädalavahetusel, ma ei viitsi lihtsalt, liiga mõnsa oli, et ma oskaks siia seda kirjutada:) Aitäh Laura kalllis!

Ja nüüd ma olen kodus jälllle, aga mitte kauaks, Tallinn ootab ka veel. Tahaks oma striker'it näha juba kaaa. :*

Natuke teemast kõrvale kaldudes, olen ma pettunud mõnes asjas, aga samas jälle, kõik inimesed/sõbrad ei jäägi, elud muutuvad erinevaks :).. Annu mõikab millest jutt:)...ja ma pole isegi kurb enam, sest ma juba avastasin, et ma polegi tegelikult midagi kaotanud vaid võitnud selle asemel, veel paremaid.:)

ps! ja Hensu, ma pole enam kindel, kas on hea välja näha justkui 20 aastane

Antoine Clamaran-Gold

... Kui see ainult kestaks:)